märts 10 E T K N R L P

INGLITEST

Eesti sõna 'ingel' on kreeka päritoluga (kr. k. angelos - saadik ). Meie võtsime selle sõna üle sakslastelt (der Engel). Ka inglise ja prantsuse keeles on selle noomeni kreeka päritolu nii silmale kui kõrvale äratuntav: an angel, un ange.

Inglid ei esine üksnes kristluses. Kristlased võtsid "oma" inglid üle Vanast Testamendist, kus need olendid vestlevad inimestega siis, kui Jehooval midagi tähtsat juutidele teatada tuleb.

Piiblis (ka koraanis) kuuluvad inglid otseselt Jumala teenijaskonda. Aruka väejuhina on Jumal neist loonud tõelise armee, mis saadetakse võitlusse siis, kui aeg on küps. Nagu sõjaväes ikka on ka siin oma kindralid. Viimastest nimetagem kolme: peaingel Miikael ning sama auastet kandvad Raafael ja Gabriel.

Miikaeli mainitakse Vanas Testamendis esmakordselt Taanieli raamatus, kus ta on ehtne taevamiilitsakapten, kes võitleb julgelt saatana käsilastega. Ka Johannese ilmutusraamatus on Miikael peamine kuradi vastu võitleja. Tema kultus sai alguse idakirikus, Läänes oli ta enne ristirüütlite sõjakäike tundmatu. Ristisõjad muutsid just selle ingli õhtumaal väga populaarseks, eriti Prantsuse ristirüütlite hulgas, kust ka Saint-Micheli nime vohamine just siin (Pariisi Ladina kvartali peatänav või kuulus klooster Normandias - le Mont Saint-Michel jt.).

Teda kujutatakse ikka üleni raudrüüs, käes mõõk või oda, millega ta surmab lohe- või draakonitaolist olendit, mis sümboliseerib kurjust. Eesti rahvakalendris on sellel inglil oma püha - mihklipäev (29. september), kust ka septembri rahvapärane nimetus - mihklikuu. Sel kuul sündinud poisid said tihti nimeks Mihkel.

Peaingel Raafael esineb üksnes apokrüüfilises Tobia raamatus, mida protestantlikus Piiblis enam ei avaldata. See ingel on tõsiuskliku Tobia ja tema poja nutikas teejuht nende imesid täis rännakuil. Louvre'is saame näha Rembrandti oivalist õlimaali "Peaingel Raafael jätab maha Tobia perekonna". Vasakul näeme Tobiat põlvili maas austamas õhku tõusnud tiivulist olendit, kes alles mõne hetke eest oli mehe ja tema pereliikmete vestluskaaslane. Kõik on hämmingus: Tobia kõrval seisev poeg, tema taga kaks naist, eriti aga usumehe selga hüpanud krants, kes nagu inimesedki ei mõista, kuidas on võimalik, et neid seni saatnud inimesel tekkisid asja eest teist taga tiivad ja ta lendab õhus.

Aga just lendlevate olenditena oleme ka meie harjunud ingleid ette kujutama. Ometi pole see alati nii olnud. Juutidele oli ingel lihtsalt ilus habemetu noormees, ääretult puhas (üleni valges), tihti pikkade pestud juustega. Kuna abielurikkumiselt tabatud naised lapideeriti (s.o.visati kividega surnuks), polnud juuditaridel muud pääsu, kui tunnistada üles, et sellel või teisel ööl, kui meest polnud kodus, külastas teda ingel. Sellistest juhtumitest saame lugeda mitte üksnes Vanast Testamendist, vaid ka kristlaste pühakirjast.

Parim näide on Luuka Evangeeliumi algus, kus kuulutatakse ette Ristija Johannese sündi. Johannese vanemad Sakarias ja Eliisabet oli väga vanad ja sigimatud. Aga kord külastas neid peaingel Gabriel ise ja peale seda jäi Eliisabet käima peale. Jutt on samast Gabrielist, kes ka Neitsi Maarjat enne rasestumist külastas. Kui Maarja ühel päeval üksinda kodus oli, tuli läbi avatud akna tema juurde imeilus noormees, kes ütles nii: "Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus."

Kunstis on peaingel Gabriel kõigis Maarja kuulutamise stseenides ikka seesama pikkade juustega imeilus noor mees, keda ehivad suured tiivad. Nagu juba öeldud, ei kinnitanud israeliidid oma inglitele eales tiibu külge. Kust siis ikkagi need tiivad?

Tiivulised jumalad või nende saatjad on puhtalt paganlik nähtus. Meile läbi kunstitaieste nii tuttavad inglid on saanud tiivad vana-kreeka võidujumalannalt Nikelt (vt. Louvre'i peatrepil kõrguvat kuulsat tiivulist Nike marmorkuju), väiksemate inglite (keerubite) tiivakesed pärinevad kreeklaste Eroselt (rooma Amor, ka Cupido), kes oli Aphrodite (Venuse) ja Arese (Marsi) poeg. Ta oli noor ja imekaunis ema saatja, tiivuline vibukütt, kelle nooled sütitasid armastust, mitte ainult mehe ja naise, vaid ka meeste ja naiste vahel. Erose nimest tulevad ka sõnad 'erootika' ja 'erootiline'.

Hellenismi ajal kujutati Erost üha nooremana. Ta oli püsimatu ja uljas võrukael, kes piinas oma nooltega jumalaid ja inimesi. Erose teisendid on eerosed; neid tiivulisi alasti poisikesi kujutati 5. saj. e. Kr. kunstis armastusjumalannat hulgakaupa saatvate kaaslastena. Eriliselt pikantne arusaam antiikaja "inglist" oli itaalia kunstnikul Caravaggiol. Et selles veenduda, tuleb teil minna Berliini maaligaleriisse ja oma silmaga ära vaadata tema kurikuulus "AMOR VICTORIOUS", mis sobiks ehk ka käesoleva kirjatüki logoks.

On olemas ka halbu ingleid. Neid nimetatakse deemoniteks. Ristiusk paigutas kõik paganlikud jumalad kurjade deemonite hulka, kuid Vanas Testamendis on deemonid need inglid, kes Jumala vastu mässu tõstsid. Uuema aja kunstis on ka deemonitel tiivad. Need inglid esinevad inimestele enamasti halba tekitavate vaimudena. Deemon on eestipäraselt 'kuri vaim' või 'paharet'.
Ja ikkagi on sõnal INGEL meie kõnepruugis positiivne kõrvalmaik.

Igas euroopa keeles öeldakse: ta on ilus nagu ingel, tal on ingli hääl, ta on ingellikult hurmav jmt. Pealegi on ju igaühel meist oma kaitseingel! Kes meist ei looda, et just täna õhtul, just siin kohvikus või baaris kohtan ma OMA INGLIT, kelle lähedus, sosin, puudutus viib meilt argimured, annab kosutust homseks, et just selle INGLIGA algab uus ajajärk meie elus.


Meeldivaid elamusi soovib,
Teie Ingel